created @blogi

· Karli Juhkam

AI-aferistlus

AI tegi koodi odavaks, aga mitte otsustamist, ja seda vahet müüvad nüüd koolitajad, osalt maksumaksja raha eest.

Olen viimasel ajal palju mõelnud sellele, kuidas LLM-id ühiskonda muudavad. Arenguhüpe on ilmselgelt muljetavaldav. Mõni aasta tagasi oli AI-ga tehtud video Will Smithist spagette söömas internetis naljanumber. Täna teevad mudelid sama stseeni nii, et esmapilgul ei saa arugi, kas see on päris. Nad kirjutavad töötavat koodi, sooritavad eksameid ja kloonivad häält mõneminutilise salvestuse põhjal.

Selle kõige keskel kipume aga unustama, mis LLM tegelikult on. See ei ole mõtlev olend. See on väga hea usutava teksti ennustaja, mis on treenitud tohutul hulgal inimeste kirjutatud tekstil. Ta on kasulik, mõnikord hämmastavalt kasulik, aga ta ei ole oraakel. Ta ei tea, kas tema vastus on õige. Ta teab, kas see kõlab õigena.

Ma olen arendaja ja kasutan neid tööriistu iga päev. Just sellepärast häirib mind see, mida nende ümber müüakse.

Koodi kirjutamine on alati olnud arendustöö odavam osa. Kallis osa on olnud mujal: mida ehitada, mida mitte, kuidas see aasta pärast veel töötab ja kes vastutab, kui midagi katki läheb. AI tegi odava osa veel odavamaks, aga kallist ta ei muutnud. Hype müüb seda nii, nagu oleks kood kogu aeg pudelikael olnud. Turg on hakanud väärtust mõõtma koguse järgi: rohkem koodi, rohkem postitusi, äpp nädalavahetusega. Seda nihet ei loonud aferistid, aga nemad müüvad seda.

Lubaduste majandus

Aferist ei ole selles loos erand, ta on ahela viimane lüli.

Ahel algab suurtest tehnoloogiafirmadest, kelle turundus räägib peatsest üldisest tehisintellektist ja töökohtadest, mis kaovad. Meedia võimendab, sest „AI muudab kõike“ müüb paremini kui „AI on kasulik tööriist, millel on piirid“. Inimestel tekib hirm, et nad jäävad maha. Ja siis tuleb keegi, kes pakub sellele hirmule lahendust: kahepäevane koolitus, töötuba, AI-agent sinu ettevõttele.

Igaüks selles ahelas võimendab natuke. Lõpptarbijani jõuab lubadus, mida tehnoloogia ei täida.

See mõjutab ka seda, kuidas inimesed päris tööd hindavad. Üks potentsiaalne klient ütles mulle hiljuti, et ta ei oodanud AI ajastul nii kõrget hinda. Tema ootuse polnud kujundanud mitte see, mida tööriistad päriselt teevad, vaid see, mida talle nende kohta räägitud oli. Kui kõik kordavad, et tarkvara saab nüüd teha igaüks ja kiiresti, tundub iga päris arendustöö hind petmisena. Tegelikult on vastupidi.

Mida müüakse ja mida saad

Lubadused on igal pool üsna sarnased.

„Ehita oma äpp ilma koodita, paari päevaga.“ Demo, jah. Paari päevaga saab tõesti midagi, mis näeb välja nagu äpp. Aga demo on esimesed 20 protsenti. Ülejäänu on kasutajad ja sisselogimine, andmed ja nende kaitse, maksed, erijuhud, see, mis juhtub siis, kui teenusepakkuja oma mudelit muudab, ja see, kes asja kell kaks öösel parandab. Seda osa koolitusel tavaliselt ei näidata, sest see ei ole põnev ega mahu kahte päeva.

„Väikeettevõtja ei pea enam arendajale tuhandeid maksma.“ Ei pea täna. Maksab hiljem, ajas, andmelekkes või ümberkirjutamises, kui selgub, et süsteem, millele äri on üles ehitatud, ei pea koormusele vastu ja keegi ei saa aru, kuidas see töötab.

„AI-tööline, kes ei võta puhkust ega küsi palka.“ Keegi peab selle seadistama, jälgima ja parandama. Ta eksib enesekindlalt. Ja vastutus ei kao kuhugi: kui AI vastab kliendile valesti, vastutad sina.

„Säästad X eurot kuus.“ Täpsed numbrid enne, kui keegi on sinu protsesse päriselt näinud, on turundus, mitte analüüs.

Tasub vaadata ka seda, kes neid lubadusi annab. Tihti on see inimene, kes alustas nende tööriistadega mõni kuu tagasi ja kelle portfoolio koosneb häkatonidemodest või tema enda toodetest. Kullapalaviku ajal said rikkaks kühvlimüüjad. Nüüd müüakse koolitusi selle kohta, kuidas kühvlit hoida. Äri ei ole ehitamine, vaid ehitamise õpetamine.

Miks ostetakse

Lihtne oleks öelda, et ostjad on naiivsed. See pole tõsi. Neid koolitusi ja teenuseid ostavad mõistlikud inimesed, ja selleks on head põhjused.

Demo töötab päriselt. Viie minuti demo on muljetavaldav ega ole võlts. Lõhe tuleb välja alles siis, kui proovid tööriistaga järjepidevalt päris asja ehitada. Selleks ajaks on koolitus läbi ja arve makstud.

Ostja ei oska müüjat hinnata. Kui sa ise ei tea, kuidas tarkvara ehitatakse, ei oska sa ka eristada inimest, kes seda teab, inimesest, kes oskab sellest veenvalt rääkida.

Mahajäämise hirm. Kui kõik räägivad, et AI muudab kõike, tundub ostmata jätmine suurema riskina kui ostmine.

Tulemust ei saa mõõta. Kas koolitus tegi sind produktiivsemaks? Seda ei kontrolli keegi, nii et müüja ei saa kunagi eksida.

Viimasel punktil on huvitav tagakülg. Uurimisorganisatsioon METR tegi 2025. aasta alguses randomiseeritud katse: 16 kogenud avatud lähtekoodiga arendajat lahendasid kokku 246 päris ülesannet oma projektides, osa AI-ga ja osa ilma. Enne katset arvasid arendajad, et AI teeb nad 24% kiiremaks. Pärast katset uskusid nad, et olid 20% kiiremad. Tegelikult võttis töö AI-ga 19% kauem.

See ei tähenda, et AI-tööriistad on kasutud. Uuring käsitles 2025. aasta alguse tööriistu ja väga spetsiifilist olukorda: kogenud inimesed oma tuttavas koodis. Aga see näitab midagi olulist. Isegi kogenud spetsialistid ei taju usaldusväärselt, kas AI neid aitab. Algaja, kes maksis kahepäevase koolituse eest, ei taju seda kindlasti.

Kogus kvaliteedi asemel

Kui väärtust mõõdetakse koguse järgi, saame rohkem. Mitte paremat.

Koodianalüütika firma GitClear analüüsis 211 miljonit rida koodi. Nende andmetel kasvas 2024. aastal korduvate, viie- või enamarealiste koodiplokkide hulk kaheksa korda. Samal ajal langes refaktoreerimise osakaal, ehk olemasoleva koodi korrastamine ja taaskasutamine, 2021. aasta umbes 24 protsendilt alla 10 protsendi. 2024. aastal kopeeriti esimest korda rohkem koodi, kui korrastati. GitClear müüb ise koodikvaliteedi tööriistu, nii et nende numbreid tasub lugeda kriitiliselt. Suund on aga selge ja tuttav igale arendajale, kes on pidanud AI-ga kirjutatud koodi hiljem hooldama.

Sama loogika kehtib väljaspool koodi. Internetti täidab sisu, mille peamine omadus on see, et seda on palju. Seda kutsutakse slop’iks. Paljud koolitused õpetavad just seda tootma: viiskümmend postitust päevas, blogi, mis kirjutab ennast ise, LinkedIni tekst sinu „ehedal häälel“, mille kirjutas masin. Surnud interneti teooria, mille järgi suur osa internetist on robotid, kes räägivad robotitega, oli kunagi vandenõuteooria. Täna kirjeldab see üha paremini tegelikkust, ja selle eest maksame koolitustel ise.

Spektri teises otsas on see, mida on hakatud nimetama AI-psühhoosiks: inimesed, kellel tekivad pikkades vestlustes chatbot’iga luulud, näiteks et masin on teadvusel või et neil on eriline missioon. See on harv ja äärmuslik juhtum. Aga juur on sama mis koolitusmüüjate puhul: usk, et masin on rohkem, kui ta on.

Kui riik ostab koguse

Kõige rohkem häirib mind see, et see ahel ei lõpe erasektoris.

Jaanuaris käivitas valitsus Eesti.ai algatuse ja Riigikantselei kuulutas välja koolitushanke eeldatava maksumusega viis miljonit eurot. Eesmärk on, et aastatel 2026–2027 osaleks vähemalt ühes Eesti.ai töötoas 100 000 tööealist inimest. Programm koosneb kahest neljatunnisest praktilisest töötoast.

Eesmärk ise on mõistlik. Inimesed peavad neid tööriistu mõistma, ja parem, kui riik aitab. Probleem on selles, kuidas edu mõõdetakse ja kes õpetab.

Edu mõõdik on 100 000 osalejat. Mitte see, mitu inimest teeb pärast töötuba oma tööd paremini, vaid see, mitu inimest istus ruumis. See on sama kogus-kvaliteedi loogika, nüüd maksumaksja rahaga. Teenusepakkujad vastutavad lisaks sisule ka osalejate leidmise ja turunduse eest. Kui tasu sõltub osalejatest, loetakse päid.

Teine probleem on koolitajad. Katseetapis valiti nad referentside ja soovituste põhjal ning hinnati nende kogemust töötubade läbiviimisel. Kogemust õpetamisel, mitte ehitamisel. Nii premeerib süsteem neid, kes oskavad AI-st veenvalt rääkida, mitte neid, kes oskavad sellega päriselt midagi teha.

Ja siin ahel sulgub. Riigi programmi koolitaja staatus annab usaldusväärsuse, mida tal muidu poleks. Kui riigi töötubades õpetavad samad inimesed, kes erasektoris müüvad lubadust, et tarkvara saab nüüd teha igaüks, siis riik ei kaitse inimesi hype’i eest. Ta annab sellele templi.

Minu meelest ei peaks seal saama koolitada päris igaüks. Mõned lihtsad nõuded muudaksid palju:

  • Koolitaja on AI-ga ehitanud midagi, mis töötab ja mida keegi päriselt kasutab. Mitte demo, mitte häkatoniprojekt, vaid süsteem, millel on kasutajad.
  • Materjalid vaatab üle sõltumatu praktik. Keegi, kes ei koolita ise ja kellel pole programmis äri.
  • Edu mõõdetakse tulemuses, mitte osalejates. Mida osalejad kolm kuud hiljem teisiti teevad?
  • Riigi töötuba ei ole müügikanal. Koolitaja ei paku programmi osalejatele oma tasulisi kursusi.

Viis miljonit eurot on palju raha. Selle eest võiks nõuda, et inimesi õpetaksid need, kes teavad, millest räägivad.

Kuidas aferisti ära tunda

Ma ei hakka kedagi nimetama. Nimesid pole vaja, sest muster on äratuntav ja seda saab igaüks ise kontrollida.

  1. Päritolulugu on müügiargument. „Ma ei oska programmeerida, aga ehitasin AI-ga terve platvormi.“ See võib olla tõsi ja isegi muljetavaldav. Aga see ei ütle midagi selle kohta, kas see platvorm on turvaline, hallatav ja aasta pärast veel elus.
  2. Numbrid ilma allika ja metoodikata. Säästetud tunnid, kokkuhoitud eurod, „ehitatud süsteemid“. Küsi, kuidas need on arvutatud ja kelle projektidest need tulevad.
  3. AI kui palgata töötaja. Kui lahendust võrreldakse inimesega, kes ei küsi palka, aga ei räägita, kes seda jälgib ja kes vastutab, kui see eksib, on pool pilti puudu.
  4. Portfoolio koosneb demodest. Häkatoniprojektid, väljakutsete käigus tehtud äpid, müüja enda tooted. Küsi, millist süsteemi kasutab täna päriselt mõni maksev klient.
  5. Kiirusest räägitakse, hooldusest mitte. Kui jutt on ainult sellest, kui kiiresti asi valmis saab, küsi, mis juhtub kuue kuu pärast.

Üks kontrollküsimus töötab peaaegu alati: kuidas sa ise selle oskusega raha teenid? Kui vastus on „ma õpetan seda teistele“, tead piisavalt.

Väärtus ei kadunud, see kolis

See ei ole AI-vastane tekst. Ma kasutan neid tööriistu iga päev ja need on teinud mu töö paremaks. Aga mitte sellepärast, et need kirjutaksid minu eest koodi. Sellepärast, et ma tean, mida neilt küsida, millal vastus on vale ja mida tagasi lükata.

Kogenud arendaja väärtus AI ajastul ei langenud. See tõusis. Kood on odav, aga otsus, millist koodi kirjutada ja millist mitte, on sama kallis kui enne, ning selle hind kasvab, mida rohkem halba koodi maailmas on.

AI-aferist müüb vastupidist: et oskus pole enam oluline, sest masin teeb ära. Kui keegi müüb sulle seda lubadust, küsi temalt sama, mida küsiksid igalt teiselt teenusepakkujalt. Mida sa oled päriselt ehitanud? Kes seda kasutab? Mis juhtub siis, kui see katki läheb?

Kui ta ei oska vastata, on vastus olemas.

Allikad

← kõik postitused